Olla õnnelik, terve ja ilus on iga naise püüd ja mitte ainult naiste, ka mehed vajavad seda. Meeldiv on suhelda inimestega, kelledest kiirgavad vastu tervis ja harmooniline ilu, nii sisemine kui ka seda peegeldav väline. Inimesed on teinud palju vaimse potensiaali pingutusi, leidmaks tegureid, mis aitavad säilitada ja taastada organismi elutähtsaid funktsioone.
Kuidas olla kaua noor, takistada kiire elutempoga nii üllatavalt ootamatult saabuvalt hääbumist. Tundub, et inimelu on nagu lilleõis, mis kasvab, et korraks õitsema puhkeda ning siis hääbuda. Kuidas seda õitsengu aega kestvamaks muuta? Seda küsimust on uurinud maailmas enim tunnustatud ülikoolide ja uurimisasutuste nagu Osfordi, Harwardi ja Standfordi prominentseimad teadlased. Uurimuste suuna on tinginud molekulaarbioloogias tehtud plahvatuslikud avastused.
Inimorganismi keerukust võib võrrelda universimiga. Ometi juhivad organismi väiksema osakese, raku tööd samad seaduspärasused. Rakk ja selle tuumas asetsevad geenid on tippteadlaste meelis uurimisaineks käesoleval ajal, sest just geenidel on väga tähtis osa etendada inimese tervise ja ealise kestvuse kujunemisel. Meie keha igas rakus on umbes 120000 geeni. Iga raku geeni komplekt on identne. Keharakkude üldarv ulatub kvatriljonitesse. Iga päev hääbud mitu biljonit rakku, mis vajavad asendamist. Võib üksnes ette kujutada organismi tööfunktsioonide laiaulatuslikkust ja keerukust. Imimkeha on kaunis ja selle ülesehituse üheks aluseks on ilu printsiip. Terve (sõnast tervis) organism on täiuslikult ilus. Kui inimorganismi on võrreldud kogu universiumiga, siis on ka inimene ise indiviidina omaette universum, seda on olnud sunnitud tõdema ka teadlased, kes tegelevad geenitehnoloogia tundma õppimisega. Geeni, mis on spiraalse kujuga, väiksem osake on DNA, milles sisaldub iga indiviidi genotüüp. On kujuteldamatu, kuid ometi tõsi, et ei eksisteeri kahte ühesuguse DNA mustriga isikut. Igal meie planeedil elaval ja elanud inimesel on oma erikujuline DNA, ka ühemunaraku kaksikutel. Seega on iga inimene individuaalne ja kordumatu. Geeniteraapia on käesoleva aja moodsaim ja tunnustatuim uurimis – ja ravimeetod. Raku, kui inimorganismi väikseima osakese, uurimist ja geeni tehnoloogia ning teraapia välja töötamist on rahastanud ja rahastavad maalima kuulsamad ja rikkamad inimesed. Näiteks maailmas meile hästi tuntud laulja vitaalne ja nooruslik Tina Turner on üks ere näide kestvast nooruslikkusest. Tina Turneri eluviis muutus põhjalikult peale tõsiste sümptomite ilmnemist, mis viitasid eesootavatele tõsistele liikumishäiretele. Ometi on nüüd juba keskeas olev maailma kuulus staar võimeline andma mitmetunniseid kontserte ohtra liikumisprogrammi saatel. Tina Turner mitte ainult ei laula vaimustavalt, vaid ka elab tähendusrikast elu! Siia nimekirja võiks ka lisada Ameerika Ühendriikide endise presidendi Bil Clintoni koos oma perega. Endise presidendi pere arstiks on Dean Orninš bestselleri "Armastus ja ellujäämine" autor. Orninš on uue koolkonna meedik, kes tõsiselt tegeleb oma patsientide elukvaliteedi parandamise ja eluea pikendamise küsimustega.
Kas kestev noorus, vitaalsus ja pikk iga on vaid üksikute privileeg või on see ka kõigile kättesaadav?
Kuna vastus peitub geenides on just seda valdkonda käesoleval ajal enim uuritud. Teadlased avastasid pikaealisuse geeni, mis reguleerib inimea kestvust. Selle geeni kestvus perioodiks peavad teadlased 120 aastat. Geenidel on mitmeid tööfunktsioone: rakkude kasvu pidurdav, vähki allasuruv, puhkust andev, mõõdukust reguleeriv. Kõik need funktsioonid on seotud pikaealisuse geeni tööga. Kui öelda lihtsalt, siis vananemine ei ole midagi muud, kui organismi seisund millal geenide purunemine on kiirem ja ulatuslikum, kui nende taastamine. Oluline on teada kuidas geenide taastusmehhanism käivitub ja töötab. Ka hallid juuksed on tingitud geenite purunemisest. Viibides Ameerika Ühendriikides ja õppides tervise taastus programmi "uus alguse" aluseid kohtasin isikuid, kelledel taastusprogramm oli nii efektiivselt käivitunud ja kulgenud, et 60 aastastel meestel polnud ühtegi hallijuust ja nad nägid 10 – 20 aastat nooremad välja. Loomulikult tingivad taastus programmi paljud komponendid ja üks artikkel ei hõlma kõiki aspekte, kuid oluliseima järelduse võime teha koos teadlastega järgnevast uurimusest. Katsealuseks võeti väikesed valged hiirekesed. Sama katse teostati ka ahvidega. Uurimus viidi läbi kahes etapis. Katsealused loomakesed asetati puuri, kus neil oli võimalus süüa nii palju kui nad soovisid kogu päeva jooksul. Teadlased kutsuvad seda situatsiooni Lt. AD. Libutumiks ehk hiirte vabaduseks süüa piiramatult. Hiirte keskmine eluiga on 2 aastat. Puuri asetatud katsealuste hiirte päevaseks toidu koguseks võeti kujundlikult 100cal.. Katse käigus teadlased vähendasid antava toidu kogust 25% võrra. Sellele järgnes väga huvitav tulemus. Hiirte eluiga pikenes 25% võrra, ehk sama palju kui palju oli piiratud nende tarbitava toidu kogust. Selle tulemusel elasid hiired tavalise 2aasta asemel 2,5 aastat. Katse jätkudes vähendati toidu kogust veel veerandi võrra ehk 25%, kokku 50% s.t. poole vähem esmalt tarbitust. Teadlasi ootas üllatav tulemus. Hiirte eluiga pikenes 50% võrra. Nad elasid uute piirangute tingimustes 3 aastaseks, s.o. poole võrra rohkem tänapäevasest elueast. Teadlased jätkasid toidu koguse piiramist veelgi nüüd ulatus see juba 75%-ni. Kuid siin eluea pikenemise limiit lõppes ja algas selle kahanemine. Katsealuste eluiga vähenes 25% võrra. Toidukoguse edasine vähendamine põhjustas ka pideva eluea lühenemise. Nii said teadlased korduva kõvera diagrammi, millest nähtus, et hiirte eluiga sõltus nii toidu kogusest kui ka toidu kalorsuse tasemest. Tehes sama katse läbi tõstes ja vähendades toidu calorsust, mitte hulka, said teadlased sama tulemuse osaliseks. Teadlased arvasid, et AD. Libutum, ehk süüa nii palju kui tahad on hiirte vabadus, kuid ilmnes, et hiired sõid rohkem kui vajasid nende geenid, vabadus osutus hävitavaks ja piirang lisa aastaid andvaks, ning tagasi tulekuks oma tegelike vajaduste juurde. Piiranguteta eluga kaotasid hiired mõõdukust reguleeriva geeni, kuna selle tööks puudus motivatsioon. Sest nad asusid neile ebaloomulikus elukeskonnas. Loodus s.o. tavapärases keskkonnas elades loomad ei toitu üle, nad on mõõtukad.
Puur annab vangistuse tähenduse ning loomade elu reguleerib tugev stressifaktor, mis tõstab isu. Seda kinnitab ka Jal´i ülikooli teadlaste uurimus mis avaldati NEW Orleanis. 60 naise söömis harjumuse uurimustulemus näitas, et ebamõõdukus söömises on rohkem põhjustatud hormoonidest kui näljast ja seda tingituna stressipingest, mil organismis toimub palju füsioloogilisi muudatusi, kaasa arvatud südame rütmi muutumine ning kortisooni taseme tõus, mida mõõdeti süljes. Jal´i Ülikooli toitumis – ja kaaluhäirete keskuse direktor Kelly Bownell nimetas seda uurimust bioloogia psüholoogiaks. Nii võime öelda, et inimeste AD Libutum on sarnane külmkapi sündroomile, mida võime avada millal soovime ja võtta sealt, kui palju soovime. Siinkohal võib veel nimetada antud järeldusi toetavate teadlastena Pittsburgi Ülikooli Meditsiinikeskuse Kliinikus psühholoogi Cathrine G . Greeno´t, professor Bruce MC Ewenit neuroendokrinoloogi Rockefelleri Ülikoolist New Yorgist ja teisi. Paradoksaalne järeldus on selles, et raku kasvu pidurdav geen paneb inimese kauem elama, samas hoides ära ka vähkkasvaja tekke. Olles möödukas ja piirates oma isu ei tee me sellega midagi muud, kui aeglustame raku paljunemise protsessi mil rakud paljunevad pikema aja vältel ja koguseliselt vähem rakke. Inimese jaoks tähendab see elada kauem. Oluline on teada, et ka tervislikku toitu ei tohi üle tarbida. Igat liiki ebamõõdukus purustab geene. Ei ole niivõrd oluline toidu liik kui võrd selle kogus. Kuid kuidas olla mõõdukas? Kindlasti ei õnnestu see meil stressis olles. Mõõdukus kaasneb armastuse ja ilu tähendusega. Ilma armastuseta ei saa olla mõõdukas. Ilul on väga suur tähendus meie tervisele ja eale, ning annab meile vabaduse toituda vastavalt vajadusele. Keha rakud uuenevad ja paljunevad harmoonilise ja kauni keskonna mõju tulemisena ning armastavate suhete kaasabil.
Kas ei avalda eelpool kirjeldatud uurimus ajoloos tuntud pikaealiste Thomas Parri, Zora Agha, hunsaiitide kestva nooruse ja pikaealisuse saladuss. Jäägu see lugeja otsustada!
