Nii kaua, kui on eksisteerinud maailm, on selle elanikud ikka huvitanud ja intrigeerinud pika ea saladus. Erinevate sajandite teadlased on pikaealisuse kohta teinud väga palju uurimustöid, püüdes leida lausa maagilisi ja imettegevaid avastusi ning retsepte, kuid senini enamus neist, kas pole osutunud tõepäraseks, või on lihtsalt kasutud. Igavese nooruse teema on huvitanud nii ulmekirjanikke kui ka olnud klassikalise kirjanduse suurkujude uurimisobjektiks, enamasti seonduna hea ja halva, armastuse ja vihkamise teemaatikaga. Kurjuse ja headuse omavahelise heitluse tulemusi kajastab Oscar Wilde`i polt loodud Dorian Grey, kui ajatu pahelise nooruki portree.

Mida heaolulisem on olnud sajand, seda rohkearvulisem on olnud selle liikmetepüüdlus kulutada aega ja raha eluea pikendamise võimaluste uurimiseks ning abi saamiseks. John Davison Rockefeller (1874-1960), lahkudes elust, jättes maha kaks miljardit dollarit, ei leidnud vastust küsimusele, kuidas pikendada oma eluiga, kogu oma varanduse hinnaga, kasvõi, ühe päeva võrra. Andrew Carnegie (1835-1919), Soti päritolu tuntud Ameerika suurtööstur, lubas meedikutele anda iga lisa eluaasta eest peale kaheksakümnendat eluaastat üks miljon dollarid, kuid ka tema püüdlused olid asjatud. Ometi on ajaloos talletatud mitmeid meile nii erakordsetena ja uskumatutena tunduvaid näiteid isikutest ja rahvastest, kellede eluea pikkus on kaugelt ületanud sada aastat, kusjuures nende elu ei üllatanud mitte üksnes oma kestvuse ja elujõu poolest.

Inglane Thomas Parr, kes elas üle üheksa monarhi, ning suri 152 aastaselt, ja seda üksnes seetõttu, et oli nädala pidutsenud kuningas Charles 1. lauas. Thomas Parr oli enamuse oma elust farmer, ning vaatamata sellele, et kuulus lihtrahva hulka on maetud Westminister Abbey`s kuningate ja teiste suurkujude kõrvale, millest tunnistab tema tagasihoidlik hauaplaat. Mis oli temas nii erakordset, mis sundis Parri ajalukku jäädvustama? Üheks asjaoluks oli kindlasti fakt, et Thomas Parr oli vanuses 122 veel nii elujõuline, et abiellus teistkortselt, mille kohta tehti sissekanne ka kirikuraamatutesse. Kiriku dokumentide alusel sõlmiti Parri esimene abielu alles 80 aastaselt, isaks sai ta vanuses 105 aastat. Thomas Parr tõepoolest elas 152 vanuseni, kuid oleks ilmselt ka veel kauem elanud, kui poleks loobunud oma looduslähedasest ja kasinast eluviisist ning poleks aastal 1635 asunud kuningas Charles 1. õukonda, lõbustamaks Inglise kuningat oma lõbusa meele, lõputute lugude ning huumorisoonega. Vaieldamatult elades palees, pidi Parr loobuma oma lihtsast maatoidust ja jätkates Charles 1. võlumist ja tema sümpaatia võitmist oma isiku päikesepaistelise, rõõmsameelse loomusega, täitis ta ennast kahjuks üha enam kuningliku laua rikkalike roogadega. Ühe taolise lustaka ja kärarikka, neli tundi kestnud pidustuse keskel, üksnes mõned nädalad hiljem, peale paleese naasmist ning oma tavapärasest eluviisist loobumist, kukkus farmer Parr surnuna pidulauale, olles 152 aastat vana. Kuningas, kes oli lummatud Thomas Parri pikast east ja isiksusest, instrueeris oma ihuarsti, William Harvey`t teostama lahkamist ning tuvastama, mis siis tappis Thomas Parri. Surmatunnistusel, mis on kirjutatud ladina keeles, on fikseeritud: “Äge seedehäire, mida põhjustas liigne naudingud lubamine harjumatus luksuses.“ Kuninglik ülirikas toit ja veinid osutusid farmer Thomas Parrile ülejõukäivaks ja saatuslikuks.

Ka eelneva ja käesoleva sajand tunnevad mitut fenomeni, mis köitnud inimeste meeli oma tähelepanuväärse erksusega, kõrge vanuse, laitmatu tervise ning vitaalsuse osas. Paljud lugejaskonnast on kindlasti tuttavad Paul C. Braggi, tuntud Ameerika füsioterapeudiga, kes tavatses enda kohta öelda:“ Minu kehal puudub iga.“ 1976-ndal aastal lainelaual sõites jäi Bragg ühe hiigellaine alla ja hukkus 95 aasta vanuses. Tema surmajärgsed uuringud näitasid, et tema süda, veresoonkond ja siseelundid olid suurepärases seisundis.

Veel 90 aastaselt oli ta tugev, liikuv, painduv ja vastupidav, kui nooruk. Paul C. Bragg uskus, et igal nimesel on õigus ja kohustus elada 120 aastat ja rohkemgi, olles võimeline saavutama oma elujõu õitsengul ükskõik mis vanuses ja säilitama seda pikkade aastate jooksul, seda tingimusel, et inimene hoolib oma organismi eest, järgides looduse seadusi.

Eelmisel sajandil 70-ndatel tutvustas ajakirjandus Konstantinoopolis elavat meest, kelle nimi oli Zora Agha, ning kes oli 154 aasta vanune. Zora Agha eluviis oli ligilähedane Thomas Parri omale, ka omas mees sarnast huumorimeelt, oli ergas ja tema mõistus oli hea tema vanusele vaatamata. Kogu päeva tavatses ta naljatada ja naerda. Zora Agha töötas laadijana suures raudteejaamas, tõstes 12 tundi päevas raskeid pakke, olles 154 aastane. Tema kuulmine, nägemine ning füüsiline jõud olid ebatavalised. Intervjuu võtmise ajal , 145 aastasena, oli ta kaotanud üksnes kask hammast, teised olid tal tugevad ja valged, otsekui pärlmutrid. Zora Agha toitus lihtsalt. Ta ei kasutanud kunagi rafineeritud ja kunslikult valmistatud toiduaineid. Iial oma elus ei olnud ta söönud saia ega suhkrut ega olnud proovinud alkoholi. Tema lemmiktoiduks oli „Datlid“. Piirdus päevas kolme – nelja datli manustamisega, ei olnud ta mitte ainult teadlik datlites sisalduvate suhkrute suurepärasest energeetilistest omadustest, vaid arvestas ka seda, et organism suudab ümber töödelda vaid piiratud hulgal süsivesikuid. 154 aastane Zora Agha sõi palju küüslauku ja tarbis ainult päikese käes kuivatatud musta leiba. Värske leiba ei tarbinud ta kunagi. Zora Aha „terviseleib“ kuivas sageli akna laual päikse käes. Tema menüüs oli suur osa ka küpsetel oliividel, mis on vajalike rasvhapete unikaalne taimne ressursiallikas, nagu avokaadogi. Ta sõi rohkesti puu- ja juurvilja, ei kasutanud kunagi loomseid rasvu, eelistades salatites enamasti vähesel määral safloorõli (värvohakas, metssafran), mis on türgi ja Kesk-Aasias kasutusel olnud juba aastasadu . Peale vee jõi Zora Agha üksnes piparmündi teed, araablaste rahvusjooki. Zora Agha oli elav näide Piibli patriarhide tavapärasest eluviisist, kellede pikaealisus hämmastab ja tundub uskumatuna tänapäeva inimestele. Nii võib lugeja suhtuda skeptiliselt nendesse näidetesse, pidades nii pikka iga vaid üksikute isikute erandlikuks privileegiks. Arvan, et nii see ei ole. Olen veendunud, et kui tsiviliseeritud inimkond muudaks oma eluviisi: toitumist, liikumis- ja mõtlemisharjumusi, õppides lähtuma ja kooskõlastama oma elu loodusseadustega, mida enamus meist tänini lihtsalt teadmatuse tõttu on eiranud, muutub pikk iga ja vaimne, füüsiline tervis enamikule kättesaadavaks. Seda väidet toetab ajalooline fakt ühe väikese rahvuse erakordse pikas east ning eriärasest eluviisist. Selleks on üks väiksemaid monarhiaid maailmas, mille riigi pikkus on üksnes sada miili ja pindala üks miil. Olles eelnevalt sõltumatu kuningriik, on see väike monarhia nüüd Lääne- Pakistani osa, funktsioneerides kui iseseisev riik, oma kuningaga troonil. Hunza kui riik, koos oma alamatega on ligi kakstuhat aastat olnud täielikult isolatsioonis ülejäänud tsivilisatsioonist, ometi just tänu sellese eraldatusele on nad nautinud elu- ja mõtteviisi, mis on neile taganud ülipika ea, tervise ja täieliku puutumatuse tsivilisatsioonile iseloomulikest teda laastavatest haigustest. Hunsaiitidele on tundmatu vähk, südamehaigused, osteoporoos, kõrgvererõhutõbi ja teised meid kummitavad haigused. Nendel üksikutel, kellel on õnnestunud külastada Hunza kuningriiki ja tutvuda nende tähelepanuväärse nooruse saladusega, on jäänud sellest maast mulje kui paradiisiaiast, kutsudes seda „Igavese nooruse oruks.“ Hunsaiidid elavad kaugelt üle saja aasta, olles täiuslikus vaimses ja füüsilises vormis. Mehed saavad isaks üheksakümne aasta vanuses, naiste fertiilsusiga säilub poole kauem, kui meie tavapärane. Hunza riik ei tunne noorte kuritegevust, abielulahutust, seal ei ole vanglaid, politseid ega sõjaväge. Selleks kõigeks pole vajadust, kuna puudub kuritegevus. Kui kogu ülejäänud tsivilisatsioon planeedil räägib sõdadest, hävingust, haigustest, elavad hunsaiidid rahus, harmoonias ja vennaarmastuses. Hirm, vihkamine ja armukadedus on neile tundmatud. Nad on sõbralik, külalislahke ja jumalakartlik rahvas. Tänu nende geograafilisele asukohale, Hunza riik asub kõrgel Himaalaja mäestikus.

Shangri-La orus, omades riigipiiri Afganistaani, India, Venemaa, Hiina, Kasmiiriga, on nende külastamine küllaltki raske, sest matk on ohtuderohke. Esiteks tuleb lennata mägede vahel viimase asustatud punktini, edasi tuleb minna üle orgude ja sügavate siksakiliste radade ning ohtlike kaljulõhede, kusjuures kitsast rada ohustavad mägedest langevad vee-, lume- ja kivimitelaviinid. End selle ohtliku teekonna läbimine tasub vaeva, sest jõudes Hunza riiki, avastate te ilu, armastuse ja rahu kirkuses, mis mõjutab ja hüpnoniseerib ka kõige pahelisemat loomust. Hämmastav on kohata nii tasakaalustatud ja harmoneeruvat keha, vaimu ja meelt vahelist seostatud elulaadi ning näha seda imet inimeste juures, kelle juured pärinevad ohjeldamatust ja metsikust maailmast. Seda võib seletada üksnes sügava muutva armastuse tunnetusega, mis muudab iga ebakõla kooskõlaks. Hunsaiitide iseloomustab sügav sisemine rahu, armastav meelsus, abivalmidus ja rõõmsameelne töökus. Nende elu on alati suunatud positiivsele meelestatusele. Neile on tundmatud sisemine sundus, tahtmatus, depressioon ja vastumeelsus. Need iseloomujooned hoiavad hunsaiite iginoorte ja kaunitena. Seetõttu on saja aasta vanused mehed ja naised elujõulised ja täiusliku vaimse ja füüsilise tervise juures. 80-aastane hunsaiiditar näeb välja nagu hästi hoolitsetud eurooplanna vanuses 35-40 ning 100 aasta vanune meessoost hunsaiit kuulub noorukite korvpallimeeskonda. Keskealiseks loetakse tublisti üle 100 aasta vanust inimest. Noorteks isaks saavad hunsaiidid keskeltläbi 90-100 aasta vanuses, muidugi võib seda ka varem juhtuda. Uurides hunsaiitide toitumisharjumusi, leiame jälle seose lihtsa loduslähedase piibliaegsete patriarhide eluviisidega. Palju mõtestatud füüsilist tööd, liikumist seotud lihtsa rafineerimata toiduga, kus pealmine osakaal on puu- ja juurviljadel ning täielikult puuduvad loomsed rasvad, vaid vähesel määral tarvitatakse aprikoosi ja safroolõli, on hunsaiitide menüü ja eluviis sarnane eelnevate näidetega. Huvitav on tõdeda, et Hunzas ei räägi ega ei mõtle keegi dieedist, seal pole ka kaalu alandavaid tablette ega treeningsaale spetsiaalsete treenazöösidega. Selleks pole vajadust, sest seal ei ole ülekaalulisi inimesi. Kõik need vähesed Hunzat külastanud inimesed, on eriliselt kirjeldanud hunsaiiditaride eksklusiivselt veatut ja kaunist nahka, kuigi nad ei ole tarvitanud iial tselluliidikreemi, ei ole teinud naha lõtvumise vastast ravi ega ole kasutanud kortsude vastast kreemi.

Pikaealiste eluviisi analüüsides, kõike teadasaanut rakendades, jõuame kestva nooruse ja pikaealisuse lihtsate varjatud tõdedeni. Seda ei saa omandada tarvitades imettegevaid ravimeid või oodates uut, senitundmatud terapeutilist meetodit. Pikk iga, kestev noorus, tervis- need on mõisted, millede lahtimõtestamine nõuab sügavat ja mitmekülgset analüüsi aj tugevat tunnetust. Ühekülgseid platoonilisi vastuseid, tee nii või naa, siin olla ei saa, sest need pole tõesed. Üks on selge: ükski inimene, eirates igikestvaid kehtestatud olemise seadusi, ei sa saavutada tasakaalu, tervist, noorust, pikka iga, harmooniarohket elu. Ei saa seda ka saavutada mingi muu meetme või aseaine abil. Vaieldamatult eristub kõiki neis pikaealisuse näidetes toodud inimesi ülejäänutest eluviis, mis on taganud neile resultaadid ning millele nad on kindlaks jäänud. Lihtne Inglise farmes ja Türgi laadija, koolitamata hunsaiidid, teadsid ja tunnetasid seda, mida ei tea ei meie ega teadnud ka nendeaegsed kuningad ja suurkujud.

Järgneb……

Järgmises osas lugemiseks on vaja nii tervet mõistust kui arusaamist füsioloogi seaduspärasustest. Teise osa aluseks on Oxfordi, Harvardi, Stanfordi ja teiste maailma parimate kõrgkoolide teadlaste uurimused, osa lugemiseks tuleb osata eristada tõeseid soovitusi ebatõestest.

Tervitan ja tänan ja soovin pikka meelt lugemiseks!

Ester Lietuvietis